Ra, Vana-Egiptuse päikesejumal
Vana-Egiptuse päikesejumal Ra on üks tähtsamaid jumalusi Egiptuse jumalate panteonis. Ta oli päikese kõrgeim jumalus ja arvati, et ta on universumi looja. Ra seostati ka päikese igapäevase tsükliga ning seda peeti elu, uuenemise ja lootuse sümboliks.
Sümbolid ja atribuudid
Ra’d kujutati sageli pistrikupeaga mehena, kes kandis peas päikeseketast. Ta oli seotud ka Ra silm , kaitse ja võimu sümbol. Ra oli seotud ka päikesepaadiga, laevaga, mis kandis teda iga päev üle taeva.
Jumalateenistused ja festivalid
Ra’d kummardati laialdaselt kogu Vana-Egiptuses ning teda peeti kogu elu ja jõu allikaks. Teda tähistati paljudel festivalidel ja rituaalidel ning teda kutsuti sageli palvetes ja annetustes. Tähtsaim Ra-le pühendatud festival oli Päikese festival , mida tähistati suvisel pööripäeval.
Pärand
Ra on Vana-Egiptuse üks tähtsamaid ja püsivamaid jumalaid. Teda mäletatakse tänapäevalgi ning tema sümboleid ja atribuute kasutatakse tänapäeva kunstis ja kultuuris. Ra on võimas elu, uuenemise ja lootuse sümbol ning tema pärand inspireerib inimesi kogu maailmas.
Et iidne egiptlane s, Ra oli taevavalitseja – ja ta on paljude paganate jaoks tänapäevalgi! Ta oli päikesejumal, valguse tooja ja vaaraode patroon. Legendi järgi rändab päike mööda taevast, kui Ra sõidab oma vankriga läbi taeva. Kuigi algselt seostati teda ainult keskpäevase päikesega, sai Ra aja möödudes päikese kohalolekuga seotud kogu päeva. Ta ei olnud mitte ainult taeva, vaid ka maa ja allilma ülem.
Ra on peaaegu alati kujutatud päikesekettaga pea kohal ja ta võtab sageli pistriku kuju. Ra erineb enamikust Egiptuse jumalatest. Muud kui Osiris , peaaegu kõik Egiptuse jumalused on seotud maaga. Ra on aga rangelt taevajumal. Just oma positsioonilt taevas suudab ta valvata oma iseseisvate (ja sageli ohjeldamatute) laste üle. Maa peal valitseb Horus Ra volinikuna.
Vana-Egiptuse inimeste jaoks oli päike eluallikaks. See oli jõud ja energia, valgus ja soojus. See pani põllukultuurid igal hooajal kasvama, nii et pole üllatav, et Ra kultusel oli tohutu jõud ja see oli laialt levinud. Umbes neljanda dünastia ajal peeti vaaraod endid Ra kehastusteks, andes neile seega absoluutse võimu. Paljud kuningad ehitavad tema auks templi või püramiidi – lõppude lõpuks tagas Ra õnnelikuks hoidmine praktiliselt pika ja jõuka vaarao valitsemise.
Kui Rooma impeerium kristluse omaks võttis, hülgasid Egiptuse elanikud üsna järsult oma vanad jumalad ja Ra kultus kadus ajalooraamatutesse. Tänapäeval on mõned Egiptuse rekonstruktsionistid või nende järgijad Kemetism , kes austavad endiselt Ra-d kui päikese kõrgeimat jumalat.
