Erinevus usuvabaduse ja usuvabaduse vahel
Tingimused vabadus usust ja usuvabadus kasutatakse sageli vaheldumisi, kuid need on kaks erinevat mõistet. Usuvabadus on õigus olla vaba usulisest sekkumisest oma ellu, usuvabadus aga õigust praktiseerida oma usku sekkumata.
Religioonivabadus
Religioonivabadus on õigus olla vaba usulisest sekkumisest oma ellu. See tähendab, et inimestel on õigus praktiseerida mis tahes usku või mitte uskuda, kartmata tagakiusamist või diskrimineerimist. See tähendab ka seda, et inimestel on õigus teha ise otsuseid oma veendumuste ja tavade kohta ilma ühegi usurühma surveta.
Usuvabadus
Usuvabadus on õigus praktiseerida oma usku sekkumata. See hõlmab õigust vabalt kummardada, avaldada oma tõekspidamisi avalikult ja praktiseerida oma usku, kartmata tagakiusamist või diskrimineerimist. See hõlmab ka õigust kuulutada usku ja õpetada teistele oma tõekspidamisi.
Järeldus
Usuvabadus ja usuvabadus on kaks erinevat mõistet. Usuvabadus on õigus olla vaba usulisest sekkumisest oma ellu, usuvabadus aga õigust praktiseerida oma usku sekkumata. Mõlemad mõisted on olulised üksikisikute õiguste kaitseks usuvabadusele.
Levinud müüt on see, et USA põhiseadus annab usuvabaduse, mitte usuvabaduse. Sama müüt võib kehtida ka teistes riikides.
See väide on tavaline, kuid see tugineb väärarusaamale selle kohta, mida tõeline usuvabadus endast kujutab. Kõige tähtsam on meeles pidada seda vabadust religioon , kui see kehtib kõigile, nõuab ka usuvabadust. Miks nii? Teil ei ole tegelikult vabadust oma usulisi tõekspidamisi praktiseerida, kui teilt nõutakse ka mõne muu religiooni usuliste veendumuste või reeglite järgimist.
Vabadus religioossetest nõuetest
Ilmse näitena võiksime seda tõesti öelda juudid ja moslemitel oleks usuvabadus, kui neilt nõutaks samasugust austust Jeesuse kujutiste vastu nagu kristlastel? Kas kristlastel ja moslemitel oleks tõesti usuvabadus, kui neilt nõutaks yarmulke kandmist? Kas kristlastel ja juutidel oleks usuvabadus, kui neilt nõutaks moslemite toitumispiiranguid?
Ei piisa lihtsalt sellest, kui juhime tähelepanu sellele, et inimestel on vabadus palvetada, kuidas nad soovivad. Inimeste sundimine leppima mõne konkreetse ideega või järgima kellegi teise religioonist pärit käitumisstandardeid tähendab, et nende usuvabadust rikutakse.
Religioonivabaduse piirid
Religioonivabadus ei tähenda, nagu mõned näivad ekslikult väidavad, olla vaba ühiskonnas religiooni nägemisest. Kellelgi pole õigust mitte näha meie rahvas kirikuid, religioosset väljendust ja muid usulise veendumuse näiteid – ja need, kes propageerivad usuvabadust, ei väida vastupidist.
Religioonivabadus tähendab aga vabadust teiste inimeste usuliste tõekspidamiste reeglitest ja dogmadest, et saaksite vabalt järgida oma südametunnistuse nõudmisi, olgu need siis religioosse kujuga või mitte. Seega on teil nii usuvabadus kui ka usuvabadus, sest need on ühe mündi kaks külge.
Enamuse ja vähemuse usuvabadus
Huvitaval kombel võib siinseid arusaamatusi leida ka paljudes teistes müütides, väärarusaamades ja arusaamatustes. Paljud inimesed ei mõista – või ei hooli sellest –, et tõeline usuvabadus peab kehtima kõigile, mitte ainult neile endile. Pole juhus, et inimesed, kes on vastu 'usuvabaduse' põhimõttele, on selliste religioossete rühmade järgijad, kelle doktriinid või standardid oleksid needjõustab riik.
Kuna nad aktsepteerivad neid doktriine või standardeid juba vabatahtlikult, ei eelda nad, et nad kogevad konflikte riigi jõustamise või heakskiitmisega. Seega on teil moraalse kujutlusvõime läbikukkumine: need inimesed ei suuda tegelikult ette kujutada end usuvähemuste nahas, kes ei aktsepteeri neid doktriine ega standardeid vabatahtlikult ja kogevad seetõttu oma usuvabaduste rikkumist riigi kaudu. jõustamine või kinnitamine.
Või nad lihtsalt ei hooli sellest, mida usuvähemused kogevad, sest nad arvavad, et neil on üks tõeline religioon. Kuna nad pole kunagi kogenud sotsiaalseid või juriidilisi piiranguid oma usu väljendamisel, ei pruugi nad mõista oma privilegeeritud seisundit.