Millal oli Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhia ja miks seda nii kutsuti?
Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhia oli periood, mil kaks Iisraeli ja Juuda kuningriiki ühendati ühe valitseja alla. See kestis umbes 1000 eKr kuni 930 eKr ja seda valitses rida kuningaid, kellest kuulsaim oli kuningas Saalomon. Ühendatud monarhiat kutsuti nii, kuna see oli esimene kord ajaloos, kui kaks kuningriiki ühendati ühe valitseja alla.
Ühendatud monarhia tõus
Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhia moodustati siis, kui Iisraeli kuningas Saul ja Juuda kuningas Taavet ühendasid oma kaks kuningriiki. Kuningas Taaveti poeg Saalomon sai seejärel tema järglaseks ja temast sai Ühendkuningriigi esimene kuningas. Saalomoni valitsuse ajal saavutas kuningriik oma suurimad kõrgused koos Jeruusalemma esimese templi ehitamisega ning kaubanduse ja kaubanduse laienemisega.
Ühendatud monarhia langemine
Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhia lagunes lõpuks sisekonfliktide ja kodusõja tõttu. Pärast Saalomoni surma jagati kuningriik kaheks eraldi kuningriigiks, Iisraeliks ja Juudaks. Kahte kuningriiki valitsesid siis erinevad kuningad ja lõpuks läksid nad omavahel sõtta. See tõi kaasa Esimese templi hävitamise ja juudi rahva kodumaalt pagendamise.
Järeldus
Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhia oli juudi rahva ajaloos oluline periood. See oli esimene kord, kui kaks Iisraeli ja Juuda kuningriiki liideti ühe valitseja alla ja sellega ehitati Jeruusalemma esimene tempel. Kahjuks lagunes kuningriik lõpuks sisekonfliktide ja kodusõja tõttu, mis viis juudi rahva pagenduseni oma kodumaalt.
Pärast väljarännet ja enne heebrea rahva jagunemist kaheks kuningriigiks oli periood, mida tunti Iisraeli ja Juuda ühendatud monarhiana.
Pärast väljarännet, mida on kirjeldatud samanimelises piibliraamatus, asusid heebrea inimesed Kaananisse elama. Nad jagunesid hõimude kaupa, kusjuures suurem osa hõimudest elas põhjapoolsetes piirkondades. Kuna heebrea hõimud sõdisid sageli naaberhõimudega, moodustasid Iisraeli hõimud lõdva konföderatsiooni, mille juhtimiseks oli vaja sõjaväeülemat. Kohtunikud, kes töötasid osaliselt sellel ametikohal (nagu ka seadusandja ja kohtuniku ametikohal), kogusid aja jooksul võimu ja rikkust.
Lõpuks otsustasid Jahve järgijad sõjalistel ja muudel põhjustel, et neil on vaja enamat kui sõjaväeülemat – kuningat. Kohtunik Saamuel valiti Iisraelile kuningat määrama. Ta hakkas vastu, sest kuningas võistles Jahve ülemvõimuga; Samuel tegi aga pakkumise kohaselt [vt: 1. Saamueli 8:11-17 ] ja võidis Sauli* Benjamini suguharust esimeseks kuningaks (1025–1005).
David (1005–965), Juuda suguharust, järgnes Saulile. Saalomon (968–928), Taaveti ja Batseba poeg, järgnes Taavetile ühendatud monarhia kuningana.
Kui Saalomon suri, lagunes ühendatud monarhia. Ühe kuningriigi asemel oli kaks kuningriiki: Iisrael, palju suurem kuningriik põhjas, mis läks lahku lõunapoolsest Juuda kuningriigist (Judea).
Ühendatud monarhia periood kestis u. 1025-928 eKr. See periood on osa arheoloogilisest perioodist, mida tuntakse rauaaja IIA nime all. Pärast ühendatud monarhiat kestis lõhestatud monarhia umbes aastatel 928–722 eKr.
*Sauli kuupäevadega on probleem, sest väidetavalt valitses ta kaks aastat, kuid pidi valitsema kauem, et hõlmata kõiki tema valitsemisperioodi sündmusi.
