Mis on pragmatism?
Pragmatism on filosoofiline elukäsitlus, mis rõhutab praktilisust ja tulemusi. See on mõtteviis, mis keskendub ideede praktilisele rakendamisele, mitte abstraktsetele teooriatele või ideaalidele. Pragmatismi nähakse sageli kui a kesktee idealismi ja realismi vahel, kuna see võtab arvesse nii elu idealistlikke kui realistlikke aspekte.
Pragmatismi päritolu
Pragmatismi arendas esmakordselt välja 19. sajandi lõpus Ameerika filosoof Charles Sanders Peirce. Peirce väitis, et mõiste või idee tähenduse määravad ära selle praktilised tagajärjed. Ta uskus, et idee tõesust tuleks hinnata pigem selle praktiliste mõjude, mitte teoreetilise järjepidevuse järgi.
Pragmatismi põhimõtted
Pragmatism põhineb järgmistel põhimõtetel:
- Tõde on suhteline - Pragmaatikud usuvad, et tõde on suhteline ja see muutub sõltuvalt kontekstist ja olukorrast.
- Teod räägivad rohkem kui sõnad - Pragmaatikud usuvad, et parim viis idee üle otsustamiseks on selle praktiline rakendamine, mitte teoreetiline järjepidevus.
- Keskenduge tulemustele - Pragmaatikud keskenduvad tegevuse tulemustele, mitte protsessile või vahenditele, mille abil tulemused saavutati.
Pragmatismi eelised
Pragmaatilisus on kasulik lähenemine elule, sest see julgustab inimesi praktiliselt mõtlema ja keskenduma oma tegude tulemustele. Samuti aitab see inimestel olla avatum ja kaaluda erinevaid vaatenurki. Lõpuks julgustab see inimesi võtma vastutust oma tegude eest ja püüdlema parima võimaliku tulemuse poole.
Pragmatismon Ameerika filosoofia, mis sai alguse 1870. aastatel, kuid sai populaarseks 20. sajandi alguses. Pragmatismi järgi , seisneb idee või propositsiooni tõde või tähendus pigem selle vaadeldavates praktilistes tagajärgedes kui mis tahes metafüüsiline atribuudid. Pragmatismi võib kokku võtta fraasiga 'mis töötab, on tõenäoliselt tõsi'. Kuna reaalsus muutub, muutub ka „mis iganes toimib” – seega tuleb ka tõde pidada muutlikuks, mis tähendab, et keegi ei saa väita, et tal on lõplikku või lõplikku tõde. Pragmaatikud usuvad, et kõiki filosoofilisi kontseptsioone tuleks hinnata nende praktilise kasutuse ja edukuse, mitte abstraktsioonide põhjal.
Pragmatism ja loodusteadus
Pragmatism sai populaarseks Ameerika filosoofide ja isegi Ameerika avalikkuse seas 20. sajandi alguses, kuna see oli tihedalt seotud tänapäevaste loodus- ja sotsiaalteadustega.Teaduslik maailmavaadekasvas nii mõju kui autoriteedi poolest; pragmaatilisust peeti omakorda filosoofiliseks õeks-vennaks või nõbuks, kes usuti olevat võimeline tootma sama edu, uurides selliseid teemasid nagu moraal ja elu mõte.
Olulised pragmatismi filosoofid
Pragmatismi arengus kesksel kohal või filosoofiast tugevalt mõjutatud filosoofide hulka kuuluvad:
- William James (1842–1910): kasutas seda terminit esmakordseltpragmatismtrükis. Peetakse ka kaasaegse psühholoogia isaks.
- C. S. (Charles Sanders) Peirce (1839–1914): lõi termini pragmatism; loogik, kelle filosoofilised panused võeti arvuti loomisel kasutusele.
- George H. Mead (1863–1931): peetakse üheks sotsiaalpsühholoogia rajajaks.
- John Dewey (1859–1952): arendas välja ratsionaalse empirismi filosoofia, mida hakati seostama pragmatismiga.
- W.V. Quine (1908–2000): Harvardi professor, kes toetas analüütilist filosoofiat, mis võlgneb varasemale pragmatismile.
- C.I. Lewis (1883–1964): moodsa filosoofilise loogika peamine meister.
Olulised raamatud pragmatismi kohta
Täiendavaks lugemiseks lugege mitut selleteemalist põhjapanevat raamatut:
- Pragmatism, autor William James
- Tõe tähendus, autor William James
- Loogika: uurimise teooria, autor John Dewey
- Inimese olemus ja käitumine, autor John Dewey
- Aktuse filosoofia, autor George H. Mead
- Mõistus ja maailmakord, autor C.I. Lewis
C.S. Peirce pragmatismist
C.S. Peirce, kes võttis kasutusele termini pragmatism, nägi seda pigem tehnikana, mis aitab meil lahendusi leida, kui filosoofiat või probleemide tegelikku lahendust. Peirce kasutas seda vahendina keelelise ja kontseptuaalse selguse arendamiseks (ja seeläbi suhtlemise hõlbustamiseks) intellektuaalsete probleemidega. Ta kirjutas:
„Mõelge, milliseid mõjusid, millel võib olla praktilist tähendust, me kujutame ette oma kontseptsiooni objektina. Siis on meie ettekujutus nendest mõjudest kogu meie ettekujutus objektist.
William James pragmatismist
William James on kuulsaim pragmatismifilosoof ja pragmatismi enda kuulsaks teinud õpetlane. Jamesi jaoks oli pragmatism väärtus ja moraal: filosoofia eesmärk oli mõista, mis on meie jaoks väärtuslik ja miks. James väitis, et ideedel ja uskumustel on meie jaoks väärtus ainult siis, kui need toimivad.
James kirjutas pragmatismist:
'Ideed saavad tõeks just niivõrd, kuivõrd need aitavad meil saavutada rahuldavaid suhteid teiste kogemuste osadega.'
John Dewey pragmatismist
Filosoofias, mida ta nimetasinstrumentalismJohn Dewey püüdis ühendada nii Peirce'i kui Jamesi pragmatismifilosoofiat. Instrumentalism puudutas seega nii loogilisi mõisteid kui ka eetilist analüüsi. Instrumentalism kirjeldab Dewey ideid selle kohta, millistel tingimustel arutlemine ja uurimine aset leiavad. Ühelt poolt peaksid seda kontrollima loogilised piirangud; teisalt on see suunatud kaupade ja hinnatud rahulolu tootmisele.
