Suur mäss ja teise templi hävitamine
Suur mäss ja teise templi hävitamine on juutide ajaloos oluline sündmus. See oli suure murrangu ja tragöödia periood, kui juudi rahvas tõusis üles oma Rooma rõhujate vastu, püüdes meeleheitlikult oma vabadust tagasi nõuda. Ülestõus kukkus lõpuks läbi ja teine tempel hävitati aastal 70 e.m.a.
Ajalooline kontekst
Suur mäss oli Rooma impeeriumi suurte murrangute periood. See sai alguse aastal 66 e.m.a, kui Juudamaa juudid tõusid Rooma võimude vastu, püüdes oma vabadust tagasi nõuda. Mässu juhtis rühm juudi mässulisi, keda tuntakse Zealotide nime all, ja see levis kiiresti üle kogu piirkonna. Roomlased vastasid jõhkra jõuga ning aastaks 70 m.a.j oli mäss maha surutud ja teine tempel hävitatud.
Mässu mõju
Suur mäss ja teise templi hävitamine avaldasid sügavat mõju juutide ajaloole. See tähistas juutide riigi lõppu Juudamaal ja juudi diasporaa algust. Teise templi hävitamine avaldas sügavat vaimset mõju ka juudi rahvale, kuna seda peeti märgiks jumalikust karistusest nende pattude eest.
Järeldus
Suur mäss ja teise templi hävitamine on juutide ajaloos oluline sündmus. See tähistas juutide riigi lõppu Juudamaal ja juudi diasporaa algust. Sellel oli ka juudi rahvale sügav vaimne mõju, kuna seda peeti märgiks jumalikust karistusest nende pattude eest. Mäss kukkus lõpuks läbi, kuid see tuletab meelde juudi rahva tugevust ja vastupidavust raskustes.
Suur mäss toimus aastatel 66–70 m.a.j. ja see oli esimene kolmest suuremast juutide mässust roomlaste vastu. Selle tulemuseks oli lõpuks teise templi hävitamine.
Miks mäss toimus
Pole raske mõista, miks juudid Rooma vastu mässasid. Kui roomlased okupeerisid Iisraeli aastal 63 e.m.a. juutide elu muutus üha raskemaks kolmel peamisel põhjusel: maksud, Rooma kontroll ülempreestri üle ja juutide üldine kohtlemine roomlaste poolt. Paganliku kreeka-rooma maailma ideoloogilised erinevused ja juutide usk ühte jumalasse olid samuti poliitiliste pingete keskmes, mis lõpuks viisid mässuni.
Kellelegi ei meeldi olla maksustatud, kuid Rooma valitsuse ajal muutus maksustamine veelgi tüütumaks probleemiks. Rooma kubernerid vastutasid Iisraelis maksutulude kogumise eest, kuid nad ei kogunud ainult impeeriumile makstavat raha. Selle asemel tõstaksid nad summat ja taskusse ülejääva raha. Selline käitumine oli Rooma õigusega lubatud, nii et juutidel polnud kellelegi minna, kui maksud olid üüratult kõrged.
Veel üks häiriv aspekt Rooma okupatsioonis oli see, kuidas see mõjutas ülempreestrit, kes teenis templis ja esindas juudi rahvast nende kõige pühamatel päevadel. Kuigi juudid olid alati valinud oma ülempreestri, otsustasid roomlased, kes seda ametit täidab. Seetõttu määrati ülempreestriks sageli just Roomaga vandenõu teinud inimesed, andes seeläbi kogukonnas kõrgeima positsiooni neile, keda juudi rahvas kõige vähem usaldas.
Seejärel tuli võimule Rooma keiser Caligula ja aastal 39 m.a.j kuulutas ta end jumalaks ja käskis paigutada tema kujukujud igasse tema kuningriigi palvemajja, sealhulgas templisse. Kuna ebajumalakummardamine ei ole juutide uskumustega kooskõlas, keeldusid juudid paigutamast templisse paganliku jumala kuju. Vastuseks ähvardas Caligula templi täielikult hävitada, kuid enne kui keiser jõudis oma ähvardust ellu viia, mõrvasid pretoriaanide kaardiväe liikmed ta.
Selleks ajaks oli aktiivseks muutunud juutide rühmitus, mida tuntakse selootidena. Nad uskusid, et igasugune tegevus on õigustatud, kui see võimaldab juutidel saavutada oma poliitilise ja usuvabaduse. Caligula ähvardused veensid rohkem inimesi seootidega ühinema ja kui keiser mõrvati, võtsid paljud seda märgina, et Jumal kaitseb juute, kui nad otsustavad mässata.
Lisaks kõigile neile asjadele – maksudele, Rooma kontrollile ülempreestri üle ja Caligula ebajumalakummardavatele nõudmistele – oli juutide üldine kohtlemine. Rooma sõdurid diskrimineerisid neid avalikult, paljastades end isegi templis ja põletades ühel hetkel Toora kirjarulli. Ühes teises juhtumis ohverdasid kreeklased Kaisareas sünagoogi ees linde, samal ajal kui Rooma sõdurid ei suutnud neid peatada.
Lõpuks, kui Nerost sai keiser, veenis kuberner nimega Florus teda, et ta tühistaks juutide staatuse impeeriumi kodanikena. See muutus nende staatuses jättis nad kaitseta, kui mittejuudist kodanik otsustab neid ahistada.
Mäss algab
Suur mäss algas aastal 66. See algas siis, kui juudid avastasid, et Rooma kuberner Florus oli templist varastanud tohutul hulgal hõbedat. Juudid märatsesid ja võitsid Jeruusalemmas asunud Rooma sõdureid. Nad alistasid ka sõdurite varukontingendi, mille saatis kohale naaberriigi Süüria Rooma valitseja.
Need esialgsed võidud veensid sealoote, et neil on tegelikult võimalus Rooma impeerium alistada. Kahjuks see nii ei olnud. Kui Rooma saatis Galilea mässuliste vastu suure hulga tugevalt relvastatud ja kõrgelt koolitatud professionaalseid sõdureid, tapeti või müüdi orjusse üle 100 000 juudi. Kõik, kes põgenesid, põgenesid tagasiJeruusalemm, kuid kui nad sinna jõudsid, tapsid sealootide mässulised kohe iga juudi juhi, kes nende mässu täielikult ei toetanud. Hiljem põletasid mässulised linna toiduvarud, lootes, et seda tehes võivad nad sundida kõiki linnas elanikke roomlaste vastu üles tõusma. Kahjuks tegi see sisemine tüli roomlaste jaoks ainult lihtsamaks mässu maha surumise.
Teise templi hävitamine
Jeruusalemma piiramine muutus ummikseisuks, kui roomlased ei suutnud linna kaitset suurendada. Sellises olukorras tegid nad seda, mida iga iidne armee teeks: nad telkisid linnast väljas. Samuti kaevasid nad Jeruusalemma perimeetril kõrgete müüridega piiratud massiivse kaeviku, püüdes sellega kinni kõik, kes üritasid põgeneda. Vangid hukati ristilöömise teel, nende ristid ääristasid kaeviku seina tippe.
Seejärel õnnestus roomlastel 70. aasta suvel purustada Jeruusalemma müürid ja nad hakkasid linna rüüstama. Av üheksandal päeval, mida tähistatakse igal aastal paastupäevana Tisha B'av aastal viskasid sõdurid templisse tõrvikuid ja algatasid tohutu tulekahju. Kui leegid lõpuks kustusid, oli teisest templist järel vaid üks välissein templi sisehoovi lääneküljest. See müür seisab Jeruusalemmas tänapäevalgi ja seda tuntakse kui Läänemüür (Kotel HaMa'aravi).
Rohkem kui miski muu pani Teise templi hävitamine kõik mõistma, et mäss oli läbi kukkunud. Hinnanguliselt suri Suures ülestõusus miljon juuti.
Liidrid Suure mässu vastu
Paljud juudi juhid ei toetanud mässu, sest nad mõistsid, et juudid ei suuda võita võimsat Rooma impeeriumi. Kuigi seloodid tapsid enamiku nendest juhtidest, mõned siiski põgenesid. Tuntuim neist on rabi Yochanan Ben Zakkai, kes toodi Jeruusalemmast välja laibaks maskeerituna. Väljaspool linnamüüre suutis ta läbi rääkida Rooma kindral Vespasianusega. Kindral lubas tal rajada Yavneh’ linna juudi seminari, säilitades seeläbi juutide teadmised ja kombed. Kui teine tempel hävitati, aitasid judaismil ellu jääda just sellised õppekeskused.