Ateism vs vabamõtlemine

Ateism ja vabamõtlemine on kaks tihedalt seotud mõistet, kuid nende vahel on mõned olulised erinevused. Ateism on usk, et jumalat ega jumalaid pole olemas, samas kui vabamõtlemine on usk, et inimene peaks kujundama oma arvamused ja veendumused ilma religioossetele doktriinidele või dogmadele tuginemata.

Ateism

Ateism on usu puudumine mis tahes jumalates või jumalustes. Ateistid ei usu üleloomulikesse jõududesse ega olemitesse, vaid tuginevad ümbritseva maailma selgitamisel teadusele ja mõistusele. Ateistid võivad ka tagasi lükata idee hautagusest elust või mis tahes vaimsest maailmast.

Vabamõtlemine

Vabamõtlemine on vabadus mõelda enda jaoks ja kujundada oma arvamusi, ilma et seda mõjutaksid religioossed dogmad või doktriinid. Vabamõtlejad võivad olla ateistid, kuid ei pruugi olla, kuid nad ei aktsepteeri ühtegi usuõpetust absoluutse tõena. Vabamõtlejad on avatud uutele ideedele ja on valmis enne arvamuse kujundamist kaaluma vaidluse kõiki külgi.

Järeldus

Ateism ja vabamõtlemine on omavahel tihedalt seotud mõisted, kuid need pole samad. Ateism on jumalatesse või jumalustesse uskumise puudumine, vabamõtlemine aga vabadus mõelda ise ja kujundada oma arvamus, ilma et seda mõjutaksid religioossed dogmad või doktriinid. Mõlemad mõisted on olulised neile, kes soovivad ise mõelda ja oma tõekspidamisi kujundada.

Tavasõnastik defineerib vabamõtlejat kui „sellist, kes kujundab arvamust mõistuse alusel autoriteedist sõltumatult; eriti need, kes usudogmas kahtlevad või eitavad. See tähendab, et vabamõtlejaks olemiseks peab inimene olema valmis kaaluma kõiki ideid ja võimalusi. Väidete tõeväärtuse üle otsustamise standard ei ole traditsioon, dogma või autoriteedid, vaid see peab olema mõistus ja loogika.

Seda terminit populariseeris algselt Anthony Collins (1676-1729), John Locke'i usaldusisik, kes kirjutas palju traditsioonilist religiooni ründavaid brošüüre ja raamatuid. Ta kuulus isegi rühmitusse 'Vabamõtlejad', mis andis välja ajakirja 'The Free-Thinker'.

Collins kasutas seda terminit sisuliselt sünonüümina kõigile, kes on organiseeritud religiooni vastu ja kirjutasid oma kuulsaima raamatu,Vaba mõtlemise diskursus(1713), et selgitada, miks ta nii tundis. Ta läks kirjeldamisest kaugemalevabamõtleminesoovitavaks ja kuulutas selle moraalseks kohustuseks:

• Sest see, kes mõtleb vabalt annab endast parima, et olla õige, ja järelikult teeb kõik, mida Jumal, kes ei saa üheltki inimeselt nõuda midagi enamat, kui et ta peaks andma endast parima, võib temalt nõuda.

Nagu selge olema, tegi seda Collins mitte võrdsustama vabamõtlemise ateism — ta säilitas liikmelisuse anglikaani kirikus. Tema viha ei köitnud mitte usk jumalasse, vaid inimesed, kes lihtsalt 'võtvad oma vanaemadelt, emadelt või preestritelt arvamusi'.

Miks ateism ja vabamõte erinevad

Sel ajal oli vabamõtlemine ja vabamõtlemine tavaliselt deistidele omane, nagu tänapäeval on vabamõtlemine sagedamini omane ateistidele, kuid mõlemal juhul pole see suhe välistav. See ei ole järeldus mis eristab vabamõtlemist teistest filosoofiatest, kuid protsessi . Inimene võib olla teist, sest ta on vabamõtleja ja inimene võib olla ateist, hoolimata sellest, et ta pole vabamõtleja.

Vabamõtlejate ja nende jaoks, kes seostavad end vabamõtlemisega, hinnatakse väiteid selle põhjal, kui tihedalt need on tegelikkusega seotud. Väiteid peab olema võimalik kontrollida ja neid peab olema võimalik võltsida – selleks peab olema olukord, mis avastamisel näitaks, et väide on vale. Nagu Religioonivabadus Sihtasutus selgitab:

• Et väidet saaks pidada tõeseks, peab see olema kontrollitav (millised tõendid või korratavad katsed seda kinnitavad?), falsifitseeritav (mis teoreetiliselt selle ümber lükkaks ja kõik katsed seda ümber lükata on ebaõnnestunud?), tagasihoidlik (kas see on kõige lihtsam selgitus, mis nõuab kõige vähem eeldusi?) ja loogiline (kas see on vaba vastuoludest, mittesekvituridest või ebaolulistest ad hominem tegelaste rünnakutest?).

Vale ekvivalentsus

Kuigi paljusid ateiste võib see üllatada või isegi nördida, on ilmne järeldus, et vabamõtlemine ja teism on ühilduvad, samas kui vabamõte ja ateism ei ole samad ja üks ei nõua automaatselt teist. Ateist võib õigustatult esitada vastuväite, et teist ei saa olla ka vabamõtleja, sest teism – usk jumalasse – ei saa olla ratsionaalselt põhjendatud ega põhineda mõistusel.

Probleemiks on aga asjaolu, et see vastuväide ajab järelduse protsessiga segamini. Kuni inimene nõustub põhimõttega, et usu ja poliitikaga seotud uskumused peaksid põhinema mõistusel ning teeb tõelise, siira ja järjekindla katse hinnata väiteid ja ideid mõistusega, keeldudes aktsepteerimast neid, mis on ebamõistlikud, peaks see isik olema peetakse vabamõtlejaks.

Taaskord on vabamõtlemise mõte pigem protsess kui järeldus – mis tähendab, et inimene, kes ei suuda olla täiuslik, ei jäta ka vabamõtlejat. Ateist võib pidada teisti seisukohta ekslikuks ning mõistuse ja loogika täiusliku rakendamise ebaõnnestumiseks – aga milline ateist saavutab sellise täiuslikkuse? Vabamõtlemine ei põhine täiuslikul.