Munklus
Munklus on iidne usuelu vorm, mida on praktiseeritud sajandeid. See on eluviis, mis on keskendunud palvele, mõtisklemisele ja kogukonna teenimisele. Kloostrid elavad kloostrites, mis on inimeste kogukonnad, kes on pühendanud oma elu vaimsele kasvule ja teiste teenimisele.
Munkluse eelised
Munklus pakub palju eeliseid neile, kes otsustavad sellega tegeleda. See annab inimestele võimaluse keskenduda oma vaimsele kasvule ning elada lihtsust ja mõtisklust. Kloostritel on ka võimalus teenindada oma kogukonda erinevate teenimisvormide kaudu, nagu vaimse juhendamise, õpetamise ning haigete ja vanurite eest hoolitsemine.
Munkluse reeglid
Munklust reguleerivad reeglid, mille eesmärk on aidata inimesel elada pühadust ja teenimist. Need reeglid hõlmavad järgmist:
- Kuulekus – Kloostrid peavad järgima kloostri reegleid ja oma vaimse juhi juhiseid.
- Vaesus – Kloostrid peavad elama vaeset elu, hoiduma materiaalsest omandist ja elama lihtsalt.
- Karskus – Kloostrid peavad hoiduma seksuaalsest tegevusest ja jääma tsölibaadiks.
- Stabiilsus – Kloostrid peavad jääma kogu eluks samasse kloostrisse.
Munklus on iidne eluviis, mis võib pakkuda palju eeliseid neile, kes otsustavad sellega tegeleda. See on palve, mõtisklemise ja kogukonna teenimise elu. Kloostrid peavad järgima reegleid, mis on loodud selleks, et aidata neil elada pühadust ja teenimist. Munklus võib olla rahuldust pakkuv ja rahuldust pakkuv eluviis neile, kes otsustavad sellega tegeleda.
Munklus on religioosne tava elada maailmast lahus, tavaliselt eraldatuna sarnaselt mõtlevate inimeste kogukonnas, et vältida ilma ja kasvada Jumalale lähemale.
Mõiste pärineb kreekakeelsest sõnastmungad, mis tähendab üksildast inimest. Munki on kahte tüüpi: eremiitlikud või üksildased figuurid; ja tsenobitic, need, kes elavad perekonnas või kogukonnas.
Varajane mungastus
Kristlik mungalikkus sai alguse Egiptuses ja Põhja-Aafrikas umbes aastal 270 pKr kõrbes isad , erakud, kes läksid kõrbe ja loobusid toidust ja veest vältida kiusatusi . Üks varasemaid registreeritud üksikuid munki oli Abba Antony (251–356), kes taandus varemetesse palvetama ja mediteerima. Egiptust pärit Abba Pacomiast (292–346) peetakse tsenobiitiliste või kogukonnakloostrite rajajaks.
Varastes kloostrikogukondades palvetas iga munk, paastunud , ja töötas üksi, kuid see hakkas muutuma, kui Põhja-Aafrikas asuva Hippo piiskop Augustinus (354–430) kirjutas oma jurisdiktsioonis olevate munkade ja nunnade jaoks reegli ehk juhiste kogumi. Selles rõhutas ta vaesust ja palvet kui kloostrielu alustalasid. Augustinus hõlmas ka paastu ja töö kui kristlikud voorused. Tema reegel oli vähem üksikasjalik kui teised, mis järgisid, kuid Benedictus Nursiast (480–547), kes kirjutas ka munkadele ja nunnadele reegli, toetus suuresti Augustinuse ideedele.
Munklus levis üle kogu Vahemere ja Euroopa, suuresti tänu Iiri munkade tööle. Keskajaks oli tervel mõistusel ja tõhususel põhinev benediktiini reegel Euroopas laialt levinud.
Kommunaalmungad nägid kõvasti tööd, et oma kloostrit toetada. Sageli anti neile maa kloostri jaoks, kuna see oli kõrvaline või arvati, et see on põlluharimiseks vaene. Katse-eksituse meetodil täiustasid mungad paljusid põllumajanduslikke uuendusi. Nad tegelesid ka selliste ülesannetega nagu mõlema käsikirjade kopeerimine piibel ja klassikalist kirjandust, pakkudes haridust ning täiustades arhitektuuri ja metallitööd. Nad hoolitsesid haigete ja vaeste eest ning säilitasid pimedal keskajal palju raamatuid, mis oleksid kadunud. Kloostrisisene rahumeelne, koostööaldis osadus sai sageli eeskujuks ka väljaspool kloostrit asuvale ühiskonnale.
12. ja 13. sajandil hakkasid levima väärkohtlemised. Kuna poliitika domineeris Rooma katoliku kirik , kasutasid kuningad ja kohalikud valitsejad reisimise ajal kloostreid hotellidena ning eeldati, et neid toidetakse ja majutatakse kuninglikul viisil. Noortele munkadele ja algajatele nunnadele kehtestati nõudlikud reeglid; rikkumiste eest karistati sageli piitsutamisega.
Mõned kloostrid said jõukaks, samas kui teised ei suutnud end ülal pidada. Kuna poliitiline ja majanduslik maastik sajandite jooksul muutus, oli kloostritel vähem mõju. Kirikureformid viisid lõpuks kloostrid tagasi nende algse kavatsuse juurde palve ja meditatsiooni.
Tänapäeva kloostrikunst
Tänapäeval on kogu maailmas säilinud palju roomakatoliku ja õigeusu kloostreid, mis erinevad kloostrikogukondadest, kus Trappisti mungad või nunnad annavad vaikimistõotuse õppe- ja heategevusorganisatsioonidele, mis teenindavad haigeid ja vaeseid. Igapäevaelu koosneb tavaliselt mitmest korrapäraselt ajastatud palveperioodist, meditatsioonist ja tööprojektidest kogukonna arvete tasumiseks.
Munklust kritiseeritakse sageli kui ebapiiblit. Vastased ütlevad, Suurepärane komisjon käsib kristlastel minna maailma ja kuulutada evangelisatsiooni. Augustinus, Benedictus, Basil ja teised aga väitsid, et ühiskonnast eraldatus, paastumine, töö ja enesesalgamine on vaid vahendid eesmärgi saavutamiseks ning selleks on Jumala armastamine. Nad ütlesid, et kloostrireeglile allumise mõte ei olnud tööde tegemine Jumalalt teenete saamiseks, vaid pigem selleks, et kõrvaldada maised takistused munga või nunna ja Jumala vahel.
Kristliku kloostri toetajad rõhutavad Jeesus Kristus õpetused selle kohta rikkust olles inimestele komistuskiviks. Nad väidavad Ristija Johannes Tema ranget elustiili kui enesesalgamise näidet ja nimetage Jeesust paastumine kõrbes paastumise ja lihtsa, piiratud dieedi kaitsmiseks. Lõpuks tsiteerivad nad Mt 16:24 kloostri alandlikkuse põhjusena ja kuulekus : Siis ütles Jeesus oma jüngritele: 'Kes tahab olla minu jünger, peab ennast salgama, võtma oma risti ja järgima mind.' (NIV)
Hääldus
muh NAS tuh sa um
Näide:
Munklus aitas levitada kristlust paganlikus maailmas.
(Allikad: gotquestions.org , metmuseum.org , newadvent.org jaKristluse ajalugu, Paul Johnson, Borders Books, 1976.)