Kuidas on alandlikkus islamis oluline?
Alandlikkus on islamis oluline voorus. Seda peetakse vagaduse ja Allahile alistumise märgiks. Prohvet Muhammad (rahu olgu temaga) ütles: 'Allahi jaoks on kõige armastatumad inimesed, kellel on kõige täiuslikum alandlikkus.'
Mida tähendab alandlikkus islamis?
Alandlikkus tähendab islamis olla oma käitumises ja suhtumises alandlik ja tagasihoidlik. See tähendab austust teiste vastu ning enda nõrkuste ja piirangute tunnistamist. See puudutab ka Allahi suuruse tunnustamist ja Tema tahtele allumist.
Alandlikkuse eelised islamis
Alandlikkus on islamis vaimse kasvu ja edu saavutamiseks hädavajalik. See aitab olla kannatlikum ja sallivam ning andestada ja unustada. Samuti aitab see olla teiste suhtes kaastundlikum ja mõistvam. Alandlikkus on ka tõelise usu ja vagaduse märk.
Alandlikkuse kasvatamise viisid islamis
Islamis on alandlikkuse kasvatamiseks mitu võimalust. Üks on harjutamine eneserefleksioon ning olema teadlik oma nõrkustest ja piirangutest. Teine asi on olla teiste vastu helde ja lahke ning olla nendega suheldes alandlik. Lõpuks tuleks püüda olla Allahi kummardamisel alandlik ja meeles pidada, et Ta on Kõigekõrgem ja Halastavaim.
Kokkuvõtteks võib öelda, et alandlikkus on islamis oluline voorus. See on vaimse kasvu ja edu saavutamiseks hädavajalik ning tõelise usu ja vagaduse märk. Praktiseerides eneserefleksiooni, olles helde ja lahke teiste vastu ning püüdes olla alandlik Jumala kummardamisel, saab islamis kasvatada alandlikkust.
Moslemid püüavad pidevalt meeles pidada ja praktiseerida islami voorusi ning rakendada neid kogu oma igapäevaelus. Nende suurte islami vooruste hulka kuulub allumine Allah , enesepiiramine, distsipliin, ohverdus, kannatlikkus, vendlus, suuremeelsus ja alandlikkus.
Inglise keeles pärineb sõna 'alandlikkus' ladina tüvest, mis tähendab 'maa'. Alandlikkus ehk alandlikkus tähendab seda, et ollakse tagasihoidlik, alistuv ja lugupidav, mitte uhke ja edev. Sa langetad end maapinnale, mitte ei tõsta end teistest kõrgemale. Palves kummardavad moslemid maapinnale, tunnistades inimeste alandlikkust ja alandlikkust Maailmade Isanda ees.
Aastal Koraan , Allah kasutab mitut Araabia sõnad mis annavad edasi 'alandlikkuse' tähendust. Nende hulgas ontada'ajakhasha'a. Mõned valitud näited:
Tad'a
Sinu ees saatsime sõnumitoojad paljude rahvaste juurde ja vaevasime rahvaid kannatuste ja raskustega, keda nad kutsuvad Jumalaks. alandlikkuses . Kui kannatused meie poolt nendeni jõudsid, miks nad siis Allahit ei kutsunud alandlikkuses ? Vastupidi, nende südamed muutusid kõvaks ja Saatan muutis nende patused teod neile ahvatlevaks. (Al-Anaam 6:42-43)
Kutsu oma Issandat alandlikkusega ja eraviisiliselt, sest Jumal ei armasta neid, kes üle piiri astuvad. Ärge tehke pahandust maa peal pärast seda, kui see on korda seatud, vaid kutsuge Teda appi hirmu ja igatsusega oma südames, sest Jumala Halastus on alati lähedal neile, kes teevad head. (Al-Araf 7:55-56)
Khasha'a
Edukad on tõepoolest usklikud, need kes end alandavad nende palvetes... (Al-Muminoon 23:1-2)
Kas ei ole usklike jaoks kätte jõudnud aeg, kui nende südamed kogu alandlikkuses peaksid tegelema Jumala ja neile ilmutatud Tõe meenutamisega... (Al-Hadid 57:16)
Arutelu alandlikkusest
Alandlikkus on samaväärne Allahile alistumisega. Peaksime loobuma igasugusest isekusest ja uhkusest oma inimjõu üle ning seisma alandlikult, alandlikult ja alistuvalt Allahi teenijatena üle kõige.
Jahliyya araablaste seas (enneislam), see oli ennekuulmatu. Nad säilitasid oma isikliku au ennekõike ega alandanud end kellegi, ei inimese ega Jumala ees. Nad olid uhked oma absoluutse iseseisvuse ja inimliku jõu üle. Neil oli piiritu enesekindlus ja nad keeldusid kummardamast ühegi autoriteedi ees. Mees oli iseenda isand. Tõepoolest, need omadused tegid kellestki 'tõelise mehe'. Alandlikkust ja allaheitlikkust peeti nõrgaks – mitte ülla mehe omaduseks. Jahliyya araablastel oli äge, kirglik iseloom ja nad põlgasid kõike, mis võiks neid mingil moel alandata või alandada või tunda, et nende isiklikku väärikust ja staatust alandati.
Islam tuli ja nõudis neilt enne kõike muud, et nad alluksid täielikult ühele ja ainsale Looja , ning loobuma igasugusest uhkusest, ülbust ja enesega toimetulekutundest. Paljud paganlikud araablased leidsid, et see on ennekuulmatu nõue – olla üksteisega võrdne, alludes ainuüksi Allahile. Paljude jaoks ei läinud need tunded üle – tõepoolest näeme neid tänapäevalgi suures osas maailma inimestes ja kahjuks mõnikord ka iseendas. Inimlik ülbus, jultumus, kõrkus, kõrgendatud enesehinnang on meid ümbritsev kõikjal. Peame sellega oma südames võitlema.
Tõepoolest, pattKurat(Saatan) oli tema ülbe keeldumine alandada end Allahi tahtele. Ta uskus end kõrgendatud staatusesse – paremini kui ükski teine looming – ja sosistab meile jätkuvalt, julgustades meie uhkust, ülbust, armastust rikkuse ja staatuse vastu. Peame alati meeles pidama, et me pole midagi – meil pole midagi – peale selle, millega Jumal meid õnnistab. Me ei saa midagi teha omal jõul.
Kui oleme selles elus ülbed ja uhked, paneb Jumal meid oma kohale ja õpetab meile alandlikkust järgmises elus, määrates meile alandava karistuse. Parem, kui harjutaksime alandlikkust praegu, üksi Allahi ees ja kaasinimeste seas.
Lisalugemist
- Sissejuhatus 500 ja väljavõte Hussain al-Awaa'ishah Alandlikkuse raamatust
- Introspektsioon , vend Shaseli luuletus.