Friedrich Nietzsche õiglusest ja võrdsusest
Friedrich Nietzsche on 19. sajandi üks mõjukamaid filosoofe. Tema kirjutised õiglusest ja võrdsusest on avaldanud püsivat mõju tänapäevasele mõtteviisile. Nietzsche väitis oma töödes, et õiglus ja võrdsus ei ole absoluutsed väärtused, vaid pigem suhtelised indiviidi ja tema oludega. Ta uskus, et õigluse ja võrdsuse peaksid määrama pigem indiviidi vajadused ja soovid, mitte mingi universaalne standard.
Nietzsche väitis, et õiglus ja võrdsus peaksid põhinema inimese tegutsemisvõimel, mitte mis tahes välistel kriteeriumidel. Ta uskus, et inimesi tuleks hinnata nende teenete, mitte sotsiaalse või majandusliku staatuse järgi. Ta väitis ka, et õiglus ja võrdsus peaksid põhinema pigem indiviidi võimel ühiskonda panustada, mitte mis tahes etteantud kriteeriumidel.
Nietzsche väitis ka, et õiglus ja võrdsus peaksid põhinema indiviidi enesemääramisvõimel. Ta uskus, et üksikisikutel tuleks lubada püüdleda oma eesmärkide ja ambitsioonide poole ning et õiglus ja võrdsus peaksid põhinema inimese võimel teha ise otsuseid.
Nietzsche kirjutistel õiglusest ja võrdsusest on olnud tänapäevasele mõtteviisile püsiv mõju. Tema ideid on kasutatud traditsiooniliste õigluse ja võrdsuse arusaamade vaidlustamiseks ning individualistlikuma lähenemise propageerimiseks õiglusele ja võrdsusele. Tema ideid on kasutatud avatuma ja sallivama ühiskonna edendamiseks ning status quo vaidlustamiseks.
Märksõnad: Friedrich Nietzsche, Õiglus, võrdsus, individualism, enesemääramine, sotsiaalne staatus, majanduslik staatus, eesmärgid, ambitsioonid.
Asutamine õiglus on iga ühiskonna jaoks oluline, kuid mõnikord tundub, et õiglus on pidevalt tabamatu. Mis on õiglus ja mida me peame tegema, et tagada selle olemasolu? Mõned võivad väita, et 'tõelist' õiglust ei eksisteeri ega saagi eksisteerida ühiskonnas, kus inimestel on erinev võimutase – et kõige võimsam kasutab alati ära nõrgemaid liikmeid.
Õigluse päritolu. -- Õiglus (õiglus) pärineb nende seast, kes on ligikaudu võrdselt võimsad, nagu Thucydides (Ateena ja Meliuse suursaadikute kohutavas vestluses) õigesti mõistis: kus puudub selgelt äratuntav ülekaal ja võitlus tähendaks ebaselget vastastikust kahju, seal Mõte pärineb sellest, et võib jõuda arusaamisele ja oma nõuete üle läbi rääkida: õigluse algne iseloom on kaubanduse iseloom. Kumbki rahuldab teineteist niivõrd, kuivõrd igaüks saab seda, mida ta hindab rohkem kui teine. Üks annab teisele seda, mida ta tahab, nii et see saab tema omaks, ja vastutasuks saab see, mida ta tahab. Seega on õiglus tagasimaksmine ja vahetus ligikaudu võrdse võimupositsiooni eeldusel; kättemaks kuulub algselt õigluse valdkonda, olles vahetus. Tänulikkust ka.
- Friedrich Nietzsche ,Inimlik, liiga inimlik, #92
Mis sulle õigluse mõistele pähe tuleb? Kindlasti tundub tõsi, et kui me käsitleme õiglust kui õigluse vormi (mitte paljud ei vaidleks sellele vastu) ja õiglus on tegelikult saavutatav ainult nende seas, kes on võrdselt võimsad, siis on ka õiglus saavutatav ainult nende seas, kes on võrdselt võimsad. .
See tähendaks, et ühiskonna kõige vähem võimsad peavad alati õiglust tagama. Pole puudust näidetest, kus rikkad ja võimsad on saanud parema „õigluse“ hinde kui nõrgad ja jõuetud. Kas see on siiski vältimatu saatus – miski, mis on omane „õigluse” olemusele?
Muud õigusmõisted
Võib-olla peaksime vaidlustama idee, et õiglus on vaid õigluse vorm. See on kindlasti tõsi, et õiglus mängib õigluses olulist rolli. Siiski võib-olla see pole niikõiksee õiglus on. Võib-olla ei seisne õiglus lihtsalt konkureerivate ja vastandlike huvide üle läbirääkimistes.
Näiteks kui süüdistatav kurjategija on kohtu all, ei oleks täpne väita, et see on lihtsalt vahend, mis tasakaalustab süüdistatava huvi jääda üksi ja kogukonna huvi teda karistada. Sellistel juhtudel tähendab õiglus süüdlaste karistamist viisil, mis on nende kuritegudele kohane – isegi kui süüdlaste huvides on oma kuritegudest pääseda.
Kui õiglus sai alguse võrdselt võimsate osapoolte vahelise vahetuse vormina, on selle ulatust kindlasti laiendatud, et kohandada suhteid võimsamate ja vähem võimsate osapoolte vahel. Vähemalt teoreetiliselt eeldatakse, et seda on laiendatud - tegelikkus näitab, et teooria ei pea alati paika. Võib-olla selleks, et aidata õigluse teooriatel reaalsuseks saada, vajame jõulisemat õigluse kontseptsiooni, mis aitaks meil vahetusideedest selgelt edasi liikuda.
