Jeesuse Kristuse ristilöömine

The Jeesuse Kristuse ristilöömine on üks olulisemaid sündmusi inimkonna ajaloos. See on Jumala armastuse ja halastuse ülim väljendus inimkonna vastu ning ülim ohver meie pattude eest. Ristilöömine on kristluse nurgakivi ja see on meie usu alus.

Jeesuse Kristuse ristilöömist kirjeldatakse Uue Testamendi neljas evangeeliumis. See on lugu kannatustest, ohverdamisest ja lunastusest. Jeesuse reetis üks tema enda jünger, ta arreteeriti ja mõisteti ristilöömise läbi. Teda mõnitati ja piinati ning seejärel naelutati ristile. Ta suri ristil ja kolm päeva hiljem tõusis ta surnuist üles.

Jeesuse Kristuse ristilöömine on võimas meeldetuletus Jumala armastusest ja halastusest. See tuletab meelde, et olenemata sellest, kui kaugele me oleme Jumalast eksinud, on ta alati olemas, et meile andestada ja anda teine ​​võimalus. See on meeldetuletus, et me võime alati pöörduda abi ja juhatuse saamiseks Jumala poole.

Jeesuse Kristuse ristilöömine on võimas lootuse ja lunastuse sümbol. See on meeldetuletus, et ükskõik kui tume meie elu ka ei tunduks, lootust on alati. See on meeldetuletus, et ükskõik kui sügavad meie kurbused ka poleks, on alati väljapääs. See on meeldetuletus, et ükskõik kui raske elu ka poleks, on alati võimalus leida rahu ja rõõm.

Jeesuse Kristuse ristilöömine on võimas meeldetuletus Jumala armastusest ja halastusest. See tuletab meelde, et olenemata sellest, kui kaugele me oleme Jumalast eksinud, on ta alati olemas, et meile andestada ja anda teine ​​võimalus. See on meeldetuletus, et me võime alati pöörduda abi ja juhatuse saamiseks Jumala poole. See on meeldetuletus, et ükskõik kui tume meie elu ka ei tunduks, lootust on alati. See on meeldetuletus, et ükskõik kui sügavad meie kurbused ka poleks, on alati väljapääs. See on meeldetuletus, et ükskõik kui raske elu ka poleks, on alati võimalus leida rahu ja rõõm.

Jeesus Kristus , kristluse keskne tegelane, suri a Rooma rist aastal salvestatud kujul Matteuse 27:32-56 , Markuse 15:21–38, Luuka 23:26–49 ja Johannese 19:16–37. Jeesuse ristilöömine Piiblis on üks määravamaid hetki inimkonna ajaloos. Kristlik teoloogia õpetab, et Kristuse surm andis täiusliku lepitav ohverdus kogu inimkonna pattude eest.

Küsimus peegelduseks

Kui usujuhid jõudsid otsusele Jeesus Kristus surmata, ei mõelnud nad isegi sellele, et ta võib rääkida tõtt – et ta on tõepoolest nende Messias. Kui ülempreestrid mõistsid Jeesuse surma, keeldudes teda uskumast, pitseerisid nad oma saatuse. Kas ka sina oled keeldunud uskumast, mida Jeesus enda kohta ütles? Teie otsus Jeesuse kohta võib pitseerida ka teie enda saatust igavik .

Jeesuse ristilöömise lugu Piiblis

Juudi ülempreestrid ja riigivanemad Suurkohtu süüdistas Jeesust jumalateotust , jõudes otsusele ta surmata. Kuid kõigepealt vajasid nad, et Rooma nende surmaotsuse heaks kiidaks, nii et Jeesus viidi selle juurde Pontius Pilatus , Rooma kuberner Juudamaal. Kuigi Pilaatus leidis, et ta on süütu, ta ei suutnud leida või isegi välja mõelda põhjust Jeesuse hukkamõistmiseks, kartis ta rahvahulki, lastes neil otsustada Jeesuse saatuse üle. Juutide ülempreestrite õhutusel kuulutasid rahvahulgad: 'Lööge ta risti!'

Nagu tavaliselt, piitsutati või peksti Jeesust avalikult nahkrihmaga piitsaga tema ees. ristilöömine . Iga nahkrihma otsa seoti pisikesed raua- ja luutükid, mis tekitasid sügavaid lõikeid ja valusaid verevalumeid. Teda mõnitati, löödi nuiaga pähe ja sülitati peale. Talle pandi pähe torkiv okaskroon ja ta kooriti paljaks. Siimon Küreenest, kes oli oma risti kandmiseks liiga nõrk, oli sunnitud seda tema eest kandma.

Teda juhatati Kolgata kus ta risti lüüakse. Nagu kombeks, enne kui nad ristile naelutasid, segati äädikast, sapist ja mürr pakuti. Väidetavalt leevendab see jook kannatusi, kuid Jeesus keeldus seda joomast. Vaia moodi küüned aeti läbi tema randmete ja pahkluude, kinnitades ta risti külge, kus ta kahe süüdimõistetud kurjategija vahel risti löödi.

Tema pea kohal oli pilkavalt kiri: 'Juutide kuningas'. Jeesus rippus ristil oma viimaste piinavate hingetõmmete jaoks, mis kestis umbes kuus tundi . Sel ajal heitsid sõdurid Jeesuse riiete eest liisku, samal ajal kui inimesed möödusid solvangutest ja mõnitades. Ristilt, Jeesus rääkis tema juurde ema Maarja ja jünger Johannes . Ta hüüdis ka oma isa poole: 'Mu jumal, mu jumal, miks sa mu maha jätsid?'

Sel hetkel kattis maad pimedus. Veidi hiljem, kui Jeesus andis oma vaimu, raputas maavärin, mis rebis templi eesriide ülalt alla pooleks. Matteuse evangeeliumis on kirjas: „Maa värises ja kivid lõhenesid. Hauad läksid lahti ja paljude surnud pühade inimeste surnukehad äratati ellu.'

See oli tüüpiline Rooma sõdurid avaldada halastust, murdes kurjategija jalad, põhjustades seeläbi surma kiiremat saabumist. Kuid sel ööl olid jalad murtud ainult varastel, sest kui sõdurid Jeesuse juurde tulid, leidsid nad ta juba surnuna. Selle asemel torkasid nad tema külje läbi. Enne päikeseloojangut viidi Jeesus maha Nikodeemus ja Joosep Arimaatiast ja pandi juudi traditsiooni kohaselt Joosepi hauda.

Huvipunktid loost

Kuigi nii Rooma kui ka juudi juhid võisid olla seotud Jeesuse Kristuse süüdimõistmise ja surmaga, ütles ta ise oma elu kohta: „Keegi ei võta seda minult, vaid ma annan selle maha omal soovil. Mul on volitus see maha anda ja volitus see uuesti üles võtta. Selle käsu ma sain oma Isalt. (Johannese 10:18 NIV ).

Templi eesriie või loor eraldas Pühade püha (asustatud Jumala ligioluga) ülejäänud templist. Ainult ülempreester võis sinna siseneda kord aastas koos ohvriohvriga kogu rahva pattude eest. Kui Kristus suri ja eesriie rebenes ülevalt alla, sümboliseeris see barjääri hävimist Jumala ja inimese vahel. Tee avanes Kristuse ristiohvri kaudu. Tema surm tõi patu eest täieliku ohvri, nii et nüüd saavad kõik inimesed Kristuse kaudu armutroonile läheneda.