Anatman: Õpetus enese puudumisest
Anatman: The Teaching of No Self on läbinägelik ja mõtlemapanev raamat, mis uurib budismis mitte-mina mõistet. See raamat, mille on kirjutanud tunnustatud budistlik õpetlane ja õpetaja dr. B. Alan Wallace, annab põhjaliku ülevaate budistlikust õpetusest anatmanist ehk ei-minast.
Ise puudumise kontseptsiooni uurimine
Dr Wallace uurib mitte-mina mõistet erinevatest vaatenurkadest, sealhulgas budistlikust filosoofiast, psühholoogiast ja neuroteadusest. Ta selgitab, kuidas ei-mina mõistet saab kasutada selleks, et aidata meil paremini mõista oma meelt ja seda, kuidas me suhestume meid ümbritseva maailmaga. Ta annab ka praktilisi nõuandeid, kuidas mitte-mina mõistet meie igapäevaelus rakendada.
Põhjalik juhend mitteolemiseks
Anatman: The Teaching of Self on oluline juhend kõigile, kes soovivad rohkem teada saada ei-mina kontseptsiooni kohta. Dr Wallace annab põhjaliku ülevaate teemast, sealhulgas selle ajaloost, filosoofiast ja praktilistest rakendustest. Ta annab ka kasulikke nõuandeid selle kohta, kuidas mitte-mina kontseptsiooni oma elus rakendada.
Kohustuslik lugemine nii budistidele kui ka mittebudistidele
Anatman: The Teaching of No Self on kohustuslik lugemine nii budistidele kui ka mittebudistidele. Dr Wallace'i selge ja sisutihe kirjutamisstiil teeb raamatu kättesaadavaks iga tasemega lugejatele. Olenemata sellest, kas olete algaja või kogenud praktik, see raamat annab teile sügavama arusaamise mitte-mina mõistest ja selle rakendamisest teie elus.
ÕpetusAnatman(sanskriti;anattapaali keeles) on budismi põhiõpetus. Selle doktriini kohaselt ei ole 'mina' püsiva, tervikliku, autonoomse olendi tähenduses individuaalses eksistentsis. See, mida me peame iseendaks, 'minaks', kes elab meie kehas, on vaid lühiajaline kogemus.
Just õpetus teeb budismi eristavaks teistest vaimsetest traditsioonidest, nagu Hinduism mis seda väidab Atman , mina, on olemas. Kui te anatmanist aru ei saa, saate enamikust Buddha õpetustest valesti aru. Kahjuks on anatman raske õpetus, mida sageli eiratakse või tõlgendatakse valesti.
Mõnikord mõistetakse Anatmanist valesti, et midagi pole olemas, kuid budism seda ei õpeta. Õigem on öelda, et eksistents on olemas, kuid me mõistame seda ühekülgselt ja pettekujutelmaliselt. Anatta puhul, kuigi pole iseennast ega hinge, on siiski surmajärgne elu, taassünd ja selle viljastumine karma . Vabanemiseks on vaja õiget vaadet ja õigeid tegusid.
Kolm eksistentsi tunnust
Anatta ehk mina puudumine on üks kolmest olemasolu tunnusest. Ülejäänud kaks on anicca , kogu olemise püsimatus ja dukkha , kannatusi. Me kõik kannatame või ei suuda leida rahuldust füüsilises maailmas või oma mõistuses. Me kogeme pidevalt muutusi ja kiindumus millessegi on asjatu, mis omakorda toob kaasa kannatusi. Selle aluseks ei ole püsivat mina, see on komponentide kogum, mis allub pidevale muutumisele. Õige arusaamine neist kolmest budismi pitserist on osa õilsast kaheksaosalisest teest.
Enese pettekujutelm
Inimese tunne, et tal on selge mina, tuleneb viiest agregaadist või skandhas . Need on: vorm (keha ja meeled), aistingud, taju, tahe ja teadvus. Me kogeme maailma läbi viie skandha ja selle tulemusena klammerdume asjade külge ja kogeme kannatusi.
Anatman Theravaada budismis
Theravaada traditsioon, anatta tõeline mõistmine on võimalik ainult praktiseerivatele munkadele, mitte ilmikutele, kuna seda on psühholoogiliselt raske saavutada. See nõuab kõigi objektide ja nähtuste õpetuse rakendamist, eitamist mina mis tahes inimese kohta ja leidke näiteid iseendast ja mitte-minast. Vabanenud nirvaana seisund on anatta seisund. Selle vaidlustavad aga mõned Theravaada traditsioonid, kes ütlevad, et nirvaana on tõeline mina.
Anatman mahajaana budismis
Nagarjuna nägi, et idee ainulaadsest identiteedist viib uhkuse, isekuse ja omandihimuni. Ennast eitades vabanete nendest kinnisideedest ja lepite tühjusega. Ilma mina-kontseptsiooni kõrvaldamata jääte teadmatuse seisundisse ja taassünni tsüklisse.
Tathagatagarhba suutrad: Buddha kui tõeline mina
On varaseid budistlikke tekste, mis ütlevad, et meil on Tathagata, Buddha-loomus või sisemine tuum, mis näib olevat vastuolus enamiku budistliku kirjandusega, mis on vankumatult anatta. Mõned teadlased usuvad, et need tekstid on kirjutatud selleks, et võita mittebudistid ja propageerida enesearmastusest loobumist ja enesetundmise lõpetamist.