13. dalai-laama ja Hiina-Tiibeti konflikt

13. dalai-laama Thubten Gyatso oli Tiibeti vaimne ja ajalik juht aastatel 1879–1933. Ta oli võtmeisik Hiina-Tiibeti konfliktis, mis algas 19. sajandi lõpus ja on kestnud tänapäevani. Konflikti juured on Hiina valitsuse soovis kontrollida Tiibetit, samal ajal kui tiibeti rahvas püüab säilitada oma autonoomiat.

Dalai-laama 13. roll

13. dalai-laama oli tugev Tiibeti autonoomia ja iseseisvuse eestkõneleja. Ta kasutas oma positsiooni Tiibeti kultuuri ja religiooni edendamiseks ning Hiina katsetele piirkonda kontrolli all hoida. Samuti püüdis ta luua suhteid teiste riikidega, näiteks Suurbritanniaga, et saada Tiibeti tegevusele rahvusvahelist toetust.

Hiina-Tiibeti konflikt

Hiina-Tiibeti konflikt on kestnud juba üle sajandi. Hiina valitsus on püüdnud kontrollida Tiibetit, samas kui tiibeti rahvas on püüdnud säilitada oma autonoomiat. See on toonud kaasa mitmeid kokkupõrkeid kahe poole vahel, sealhulgas 1959. aasta Tiibeti ülestõusu ja 2008. aasta tiibeti rahutusi.

Järeldus

13. dalai-laama oli Hiina-Tiibeti konflikti võtmeisik, kes propageeris Tiibeti autonoomiat ja iseseisvust. Tema jõupingutused olid aga lõpuks ebaõnnestunud ja konflikt kestab tänaseni. Tiibeti rahvas on jätkuvalt otsustanud säilitada oma autonoomia, samal ajal kui Hiina valitsus püüab piirkonda kontrollida.

Läänes on levinud arvamus, et kuni 1950. aastateni Dalai-laama olid Tiibeti kõikvõimsad autokraatlikud valitsejad. Tegelikult valitsesid järgnevad dalai-laamad pärast 'Suurt Viiendat' (Ngawang Lobsang Gyatso, 1617–1682) peaaegu üldse. Kuid 13. dalai-laama Thubten Gyatso (1876–1933) oli tõeline ajalik ja vaimne juht, kes juhtis oma rahvast läbi väljakutsete tormi Tiibeti ellujäämise poole.

Suure Kolmeteistkümnenda valitsemisaja sündmused on kriitilised, et mõista tänapäeva vaidlusi Tiibeti okupeerimise üle Hiina poolt. See ajalugu on tohutult keeruline ja järgnev on vaid tühine ülevaade, mis põhineb peamiselt Sam van Schaiki teostel.Tiibet: ajaluguja Melvyn C. Goldsteini omaLumelõvi ja draakon: Hiina, Tiibet ja dalai-laama. Eelkõige van Schaiki raamat annab elava, üksikasjaliku ja avameelse ülevaate Tiibeti ajaloo sellest perioodist ning on kohustuslik lugemine kõigile, kes soovivad mõista praegust poliitilist olukorda.

Suur mäng

Poiss, kellest saab 13. dalai-laama, sündis Lõuna-Tiibeti talupojaperre. Teda tunnustati kui tõlkija 12. dalai-laama esindaja ja eskortiti 1877. aastal Lhasasse. Septembris 1895 võttis ta Tiibetis vaimse ja poliitilise võimu.

Hiina ja Tiibeti suhete olemust 1895. aastal on raske määratleda. Kindlasti oli Tiibet olnud pikka aega Hiina mõjusfääris. Sajandite jooksul on osa dalai-laamadest jaPanchen Lamasoli nautinud patroon-preestri suhet Hiina keisriga. Aeg-ajalt oli Hiina saatnud Tiibetisse vägesid sissetungijaid välja ajama, kuid see oli Hiina julgeoleku huvides, kuna Tiibet toimis Hiina loodepiiril omamoodi puhvrina.

Sel hetkel polnud Hiina kunagi oma ajaloos nõudnud Tiibetilt makse ega austust, samuti ei üritanud Hiina kunagi Tiibetit valitseda. Mõnikord kehtestas see Tiibetile eeskirju, mis vastasid Hiina huvidele – vt näiteks „8. dalai-laama ja kuldne urn”. Eelkõige 18. sajandil olid tihedad sidemed Tiibeti juhtide – tavaliselt mitte dalai-laama – ja Pekingi Qingi õukonna vahel. Kuid ajaloolase Sam van Schaiki sõnul oli Hiina mõju Tiibetis 20. sajandi alguses 'peaaegu olematu'.

Kuid see ei tähenda, et Tiibet oleks üksi jäetud. Tiibetist oli saamas Suure Mängu objekt, rivaalitsemine Venemaa ja Suurbritannia impeeriumide vahel Aasia kontrollimise nimel. Kui 13. dalai-laama asus Tiibeti juhtima, oli India osa kuninganna Victoria impeeriumist ning Suurbritannia kontrollis ka Birmat, Bhutanit ja Sikkimi. Suurt osa Kesk-Aasiast valitses tsaar. Nüüd tundsid need kaks impeeriumit Tiibeti vastu huvi.

Indiast pärit Briti ekspeditsioonivägi tungis aastatel 1903 ja 1904 Tiibeti ja okupeeris selle, uskudes, et Tiibet hakkab Venemaaga liiga hubaseks muutuma. 1904. aastal lahkus 13. dalai-laama Lhasast ja põgenes Mongooliasse Urgasse. Briti ekspeditsioon lahkus Tiibetist 1905. aastal pärast tiibetlastele lepingu kehtestamist, mis muutis Tiibetist Suurbritannia protektoraadiks.

Hiina, mida toona valitses keisrinna Cixi oma vennapoja Guangxu keisri kaudu, vaatas seda terava ärevusega. Hiinat olid oopiumisõjad juba nõrgestanud ja 1900. aastal nõudis poksijate ülestõus Hiinas võõrmõjude vastu peaaegu 50 000 inimelu. Briti kontroll Tiibeti üle näis olevat oht Hiinale.

London ei olnud aga nii innukas pühenduma Tiibetiga pikaajalistele suhetele ja püüdis lepingut nõrgendada. Osana oma kokkuleppest Tiibetiga sõlmis Suurbritannia Hiinaga lepingu, mis lubas Pekingilt saadud tasu eest mitte annekteerida Tiibetit ega sekkuda selle haldusse. See uus leping tähendas, et Hiinal on õigus Tiibetile.

Hiina streigid

1906. aastal alustas 13. dalai-laama naasmist Tiibetisse. Lhasasse ta siiski ei läinud, vaid viibis üle aasta Lõuna-Tiibetis Kumbuni kloostris.

Samal ajal oli Peking mures, et britid ründavad Hiinat läbi Tiibeti. Valitsus otsustas, et rünnaku eest kaitsmine tähendab Tiibeti kontrolli alla võtmist. Kui Tema Pühadus õppis Kumbunis rahulikult sanskriti keelt, saadeti kindral nimega Zhao Erfeng ja pataljon vägesid, et võtta kontrolli alla Tiibeti idapoolse platoo piirkond, mida nimetatakse Khamiks.

Zhao Erfengi rünnak Khamile oli jõhker. Kõik, kes osutasid vastupanu, tapeti. Ühel hetkel iga munk Samplingis, a Gelugpa Klooster, hukati. Postitati teated, et khampad olid nüüd Hiina keisri alamad ning nad peavad järgima Hiina seadusi ja maksma Hiinale makse. Samuti kästi neil omaks võtta hiina keel, riided, soengud ja perekonnanimed.

Seda uudist kuuldes mõistis dalai-laama, et Tiibet on peaaegu sõbratu. Isegi venelased tegid Suurbritanniaga lepitusi ja olid kaotanud huvi Tiibeti vastu. Ta otsustas, et tal ei jäänud muud üle, kui minna Pekingisse Qingi õukonda rahustama.

1908. aasta sügisel saabus Tema Pühadus Pekingisse ja sai õukonnalt rea solvanguid. Ta lahkus Pekingist detsembris, ilma et oleks visiidil midagi ette näidata. Ta jõudis Lhasasse 1909. aastal. Vahepeal oli Zhao Erfeng võtnud üle teise Tiibeti osa nimega Derge ja saanud Pekingilt loa Lhasa poole edasi liikuda. 1910. aasta veebruaris marssis Zhao Erfeng 2000 sõduri eesotsas Lhasasse ja võttis valitsuse üle kontrolli.

Taas põgenes 13. dalai-laama Lhasast. Seekord läks ta Indiasse, kavatsedes sõita paadiga Pekingisse, et teha uus katse Qingi õukonnaga rahu sõlmida. Selle asemel kohtas ta Indias Briti ametnikke, kes talle üllatuseks tema olukorda mõistsid. Peagi tuli aga kaugelt Londonist otsus, et Suurbritannia ei võta Tiibeti ja Hiina vaidluses mingit rolli.

Siiski andsid tema äsja loodud Briti sõbrad dalai-laamale lootust, et Suurbritannia võidetakse liitlasena. Kui Hiina ametnikult Lhasast saabus kiri, milles palus tal tagasi pöörduda, vastas Tema Pühadus, et Qingi keiser (nüüdseks Xuantongi keiser Puyi, kes oli veel väike laps) on ta reetnud. 'Eeltoodu tõttu ei ole Hiinal ja Tiibetil võimalik olla samasuguseid suhteid nagu varem,' kirjutas ta. Ta lisas, et kõik uued lepingud Hiina ja Tiibeti vahel peavad olema Suurbritannia vahendusel.

Qingi dünastia lõppeb

Olukord Lhasas muutus ootamatult 1911. aastal, kui Xinhai revolutsioon kukutas Qingi dünastia ja rajas Hiina Vabariigi. Seda uudist kuuldes kolis dalai-laama Sikkimi, et juhtida hiinlaste väljasaatmist. Hiina okupatsioonivägi lahkus ilma suuna, varustuse ja tugevduseta ning sai Tiibeti vägede (sealhulgas võitlevate munkade) käest 1912. aastal lüüa.

Tema Pühadus 13. dalai-laama naasis Lhasasse 1913. aasta jaanuaris. Pärast tagasipöördumist oli üks tema esimesi tegusid Hiinast iseseisvusdeklaratsiooni väljaandmine. Konflikt aina eskaleerus ja nüüd on 14. dalai-laama elanud eksiilis alates 1950. aastatest.

Allikad

• Sam van Schaik.Tiibet: ajalugu.Yale'i ülikooli kirjastus, 2011
• Melvyn C. Goldstein.Lumelõvi ja draakon: Hiina, Tiibet ja dalai-laama.University of California Press, 1997